Allikas: novaator.ee, Airika Harrik
24.08.2022
Väikeste pika noka ja pikkade jalgadega kahlajate arvukus väheneb nii üle Euroopa kui ka kogu maailmas. Sageli peetakse selle põhipõhjuseks linnupoegade toidunappust. Eesti Maaülikooli teadlase juhitud uuring lükkab selle väite ümber ning osutab, et pigem seisneb mure toiduküllaste rohumaade kadumises ja kiskjate mõjus.
“Kahlajate asurkonnad kahanevad peamiselt seetõttu, et pesakonnad ja pojad hukkuvad,” ütleb Eesti Maaülikooli doktorant Miguel Silva-Monteiro. Tema sõnul on teaduses praegu kuum teema putukate kadumine ehk nii-öelda putuka-apokalüpsis. Kahlajapojad aga just putukatest toituvadki. “Inimesed viivad kaks asja kokku ja eeldavad ühe tõttu teist, aga tegelikult pole selle seose kohta kuigi palju uuringuid tehtud,” märgib Silva-Monteiro.
"Kahlajate asurkonnad kahanevad peamiselt seetõttu, et pesakonnad ja pojad hukkuvad."
Oma doktoritöö raames valminud uuringus hindaski ta koos kolleegidega kahlajate elukeskkonnas saadaolevate putukate hulga ja linnupoegade suremuse vahelist seost. Mustsaba-vigle (Limosa limosa) näitel uuris Silva-Monteiro putukate arvukust kahlajate 64 pesitsusalal viies Euroopa riigis: Soomes, Eestis, Poolas, Hollandis ja Prantsusmaal. Igas elupaigas jälgis ta sedagi, kui ohtralt kasvab seal taimi ja kui palju leidub pinnases vett. Doktorandi sõnul osutusid tulemused talle endalegi üllatavaks.
Kõhutunne on petlik
Miguel Silva-Monteiro sõnul pesitsevad kahlajad erinevates elupaikades. “Mõned eelistavad looduslikumaid süsteeme nagu soid ja rabasid. Teistele meeldivad majandatavad elupaigad ja nad elavad rannaniitudel või põldudel,” toob ta välja. Oma töös tahtiski ta erinevaid elukeskkondi omavahel võrrelda.
“Püüdsime leida kohti, kus neil läheb paremini kui mujal, just poegade toidu mõttes,” selgitab ta. Kahlajatel vanalinnud oma järglasi ei toida, vaid linnupojad peavad koorumispäevast peale end ise ära toitma. “Vanemad lihtsalt juhendavad neid, nagu kanadel,” võrdleb Silva-Monteiro. Vanalinnud ise putukaid ei söö, vaid nokivad pinnasest ussikesi.
Uurijana võttis Silva-Monteiro kõigis elupaikades putukaproove, luges putukad kokku ning mõõtis ja kaalus ära. “Selgus, et rohumaal on putukaid rohkem kui rabas,” ütleb ta. Tulemus näis üllatav, sest doktorandi sõnul eeldavad inimesed tavaliselt kõhutunde põhjal vastupidist: raba näib looduslikum ja rohumaa inimtegevusele lähemal. “See suhe pole aga lineaarne,” nendib ta.
Võrdlus näitas, et viglepoegadele toiduks sobivaid putukaid tuleb põllumajandusmaal hoopis juurde. “Ehk siis, mida rohkem taimset biomassi keskkond suudab luua, seda rohkem putukaid on poegadele saadaval,” sõnab Silva-Monteiro.
"Mida rohkem taimset biomassi keskkond suudab luua, seda rohkem putukaid on poegadele saadaval."
Kui ta hakkas esmapilgul vastukäiva tulemuse põhjuseid otsima, osutus see lõpuks loogiliseks. “Muidugi on putukaid rohkem seal, kus taimkatet on rohkem. Putukad ju söövad taimi. Kui taimtoidulisi putukaid on palju, on ohtralt ka putuktoidulisi, näiteks ämblikke,” seletab doktorant. Niisiis näitas ta oma uuringuga, et kuigi kahlajate arvukus kogu maailmas väheneb, pole selle peamiseks põhjuseks putukanappus.
Silva-Monteiro täpsustab, et piirdus selles töös ainult putukate loendamise ja mõõtmise-kaalumisega. Erinevalt paljudest uuringutest ta putukate liigirikkust ei hinnanud. “Kui me oleks kõik putukad ära määranud, võiksime ilmselt öelda, et jah, rabas kui looduslikus süsteemis on putukate elurikkus suurem kui rannaniitudel,” möönab ta. Linnupoegade päralt oleva toidukoguse poolest tegi rohumaa aga rabale silmad ette.
Eesti mure on hüljatud rohumaad
Kahlajad on rannikutel ja soodes elavad väikesed rändlinnud. “Neil on pikad jalad ja nokad, sest nad eelistavad elada mudastel aladel ja suudmealade ökosüsteemides,” kirjeldab Miguel Silva-Monteiro. Eesti inimene võib neid tema sõnul tõenäoliselt kohata näiteks Matsalu looduskaitsealal. Praeguse sügisrände aegu on kõige tõenäolisem aga näha põldudel kiivitajaparvi.
Praegu on kahlajate arvukus doktorandi sõnul kõikjal maailmas languses, sest enamik nende liike on seotud traditsioonilise põllumajandusega. “Enne 1900. aastate algust küll kuigi palju nende uuringuid ja uurijaid ei leidu, aga teame, et traditsioonilise põllumajanduse toel hakkasid mõnede liikide asurkonnad kasvama,” ütleb ta.
"Poollooduslikul rannaniidul on taimkatte kõrgus ja tihedus poegade koorumise ajaks täiuslik, et linnukesed võiks toitu leida ja samas end rohu sees peita."
Sama lugu on Silva-Monteiro sõnul ka tema uuritud mustsaba-viglega. Liik eelistab poollooduslikke rannaniite, kus väetist ei kasutata, taimed kasvavad aeglaselt ja veised nende kasvu piiravad. “Seal on taimkatte kõrgus ja tihedus poegade koorumise ajaks täiuslik, et linnukesed võiks toitu leida ja samas end rohu sees peita,” seletab doktorant.
Kui põllumajandus intensiivistub, hakatakse rohtu niitma aga varem ja masinatega. “See ongi üks põhjuseid, miks nende asurkonnad vähenevad: elukeskkondade kadu ja suremus põllumajanduse tõttu. Mõne liigi arvukus on langenud enam kui 75 protsenti,” osutab Silva-Monteiro. Ta oletab, et osa liike kolib sobiva elupaiga kadudes rannikult rappa, kuid kas ja kuidas see toimib, vajaks veel täpsemaid uuringuid.
Kahlajaasurkondade jätkuva kahanemise peamine põhjus on aga röövloomade, eelkõige rebase mõju. Reeglina söövad kiskjad ära maas pesitsevate lindude pesi ja poegi rohkem, kui oleks nende arvukuse säilitamiseks hädavajalik tase – seda nii eri elupaikades kui ka aastatel.
Doktorandi sõnul iseloomustab kahlajate käekäiku Euroopas suuresti reegel: mida ida poole, seda paremini. “Riikides nagu Ukraina või Valgevene käib kahlajate käsi mõnes paigas, kus on säilinud traditsiooniline põllumajandus, endiselt hästi,” põhjendab ta. Nendes maades kaovad kahlajatele sobivad elupaigad hoopis seetõttu, et rohumaad hüljatakse ja need võsastuvad.
"Mina ütleks, et Eesti mure on pilliroog, mis võtab vahel rohumaa üle."
Viie uuritud riigi võrdlus näitas, et neist oli kahlajate olukord kõige parem Soomes. “Arvasime, et Eesti on Soomega veidi sarnane, kuid kahjuks mitte. Eesti asurkonnad kahanevad samamoodi palju,” võrdleb Silva-Monteiro. Hollandis ja Prantsusmaal osutus põllumajandus äärmiselt intensiivseks ja lindude seisund halvenevaks. Poola olukord jäi doktorandi sõnul üsna täpselt kahe äärmuse vahele.
“Ma ütleks, et Eesti on väga hea näide sellest, mida tegema peaks – vähemalt rannaniitudel,” märgib ta siiski. Putukatõrjevahendite kasutamine on siinmail rannaniitudel keelatud, rohi kasvab õigel ajal ja niitmiskuupäevad toetavad lindude pesitsust. “Mina ütleks, et Eesti mure on pilliroog, mis võtab vahel rohumaa üle,” ütleb ta.
Kolleegide uuringute põhjal tõdeb ta sedagi, et umbes 20–30 protsenti Eesti rohumaadest vajaksid praegusest rohkem hoolt. “Kaitstud poollooduslikud elupaigad on Eestis üldiselt väga heas seisundis. Lihtsalt mõned maalapid hüljatakse ning neid tuleks paremini majandada,” soovitab ta.
Miguel Silva-Monteiro ja kolleegid eesotsas Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia spetsialisti Triin Kaasikuga kirjutavad oma tööst ajakirjas Biological Conservation.
Toimetaja: Karmen Ibus
