Allikas: Novaator. Artiklit toimetas: Manuela Kollom, METK
Inimeste mõju loodusele võib ulatuda nende vahetust tegevusest sadade kilomeetrite kaugusele, kergitades tumeda elurikkuse hulka isegi kaugetel kaitsealadel, selgus hiljuti Eesti teadlaste eestvedamisel ilmunud uuringust. Samas saab kasutada tumeda elurikkuse määra targemaks looduskaitse planeerimiseks.
Tumeda elurikkuse näol on tegu liikidega, kes võiksid sobivas elupaigas kasvada või elada, kuid mingil põhjusel neid sealt ei leita. Seega on nad justkui puuduolev osa olemasolevast elurikkusest, selgitas Tartu Ülikooli botaanikaprofessor Meelis Pärtel saates “Labor”. “Need liigid on looduslikult selles piirkonnas olemas. Nende nõudlused elupaiga kohta on sobivad, aga mingil põhjusel neid ei ole kohal,” lisas professor.
Mõiste ise on inspireeritud astrofüüsikast tuntud tumeainest, mis viitab universumi nähtamatule ainele. Tume elurikkus on samuti nähtamatu – seda ei saa otseselt mõõta, kuid selle olemasolu saab kaudselt hinnata.
Kuidas tume elurikkus aitab hinnata ökosüsteemide seisundit?
Samal ajal aitab tume elurikkus hinnata paremini ökosüsteemide seisundit ja võrrelda piirkondi, mille elurikkus on loomulikult väga erinev. “Liikide arv on kõige tavalisem elurikkuse mõõdik, kuid see ei ütle palju selle kohta, kuidas ökosüsteem ennast tunneb. Peaksime teadma, kui palju sellest võimalikkusest on realiseerunud. See realiseerumata või kohale jõudmata osa elurikkusest ongi tume elurikkus,” leidis Pärtel.
Mõiste võimaldab näiteks teadlastel küsida, miks mõned liigid kohalikust ökosüsteemist kadusid. “Kui meile on lubatud mingisugust palka maksta ja makstakse sellest osa ära, siis meie mure selle maksmata osa suhtes on tunduvalt suurem kui see, mis meil juba käes on. Ökosüsteemidega on täpselt samamoodi,” tõi professor paralleeli.
Üleilmne koostöö tumeda elurikkuse kaardistamiseks
Idee terve maailma tumedat elurikkust hõlmavaks uuringuks sai alguse Eestist. Päästikuks oli 2018. aastal toimunud rahvusvaheline konverents, kus Pärtelile jäi ettekannete sessiooni lõppu 45 minutit vaba aega. Ta otsustas selle sisustada üleskutsega alustada paar nädalat vältavaid ja ühesugustel alustel tehtavaid välitöid. “Tõsine panus, aga tehtav,” meenutas Pärtel.
Kui alguses lootis Pärtel koguda andmeid umbes saja uurimisala kohta, lõi lõpuks projektis kaasa pea 200 teadlast, kes tegid vaatlusi 119 piirkonnas üle maailma. Töösse kaasati rohkem kui 5000 vaatlusalaga andmestik.
“Neid alasid hakkas tulema. Olin täiesti üllatunud, kui palju kolleege sellest mõttest kinni võtsid, sest ega me ju raha pakkuda ei saanud töötasuks. Kõik pidid need tööd ise organiseerima,” märkis professor. Eesti teadlased osalesid ülemaailmses tumeda elurikkuse uuringus kahe piirkonnaga – Elva ümbruse ning Saaremaaga.
Inimmõju ulatus ja tumeda elurikkuse praktiline väärtus
Esimese andmestiku pealt tehtud analüüsi avaldas kollektiiv nüüd teadusajakirjas Nature. Töörühma esmane eesmärk oli hinnata, kas inimmõju ulatub ka nendesse ökosüsteemidesse, mis näivad olevat looduslikud ja puutumatud. Selgus, et inimmõju suurendab märgatavalt tumeda elurikkuse osakaalu isegi kaitsealadel ja näiliselt looduslikes piirkondades.
Mida suurem oli inimmõju, seda rohkem oli piirkonnast puudu sinna sobivaid, ent puuduvaid liike. “Seal, kus inimmõju oli hästi vähe – näiteks Põhja-Ameerika suurtel metsaaladel või Gröönimaa tundrates – seal oli umbes kolmandik sobivatest liikidest kohal ja kaks kolmandikku puudu. Kui läksime piirkonda, kus inimmõju oli palju tugevam, siis seal oli ainult üks liik viiest kohal ehk puudu oli 80 protsenti sobivatest liikidest,” tõdes Pärtel.
Tulemustel on praktiline väärtus. Tumedat elurikkust võib näha varajase hoiatussüsteemina. Kui ökosüsteemist hakkavad sinna sobivad liigid kaduma, viitab see elupaiga halvenemisele. Samas näitab suur tume elurikkus ka võimalust selle taastamiseks, kuna liigid ei ole veel lõplikult kadunud. “Tume elurikkus on justkui selline puhver, kus liigid on sellest oma päris kodust välja aetud, aga nad ei ole veel külast eemale aetud,” sõnas professor.
Tume elurikkus kui tööriist looduse taastamisel ja planeerimisel
Samuti pakub see tööriista looduskeskkonna sihipärasemaks taastamiseks. Näiteks aidata vastata küsimusele, miks mõni seal elada võiv liik oma seal kanda ei kinnita. “Kas nende häda on see, et nad ei levi hästi ja järsku tuleb seemneid tuua? Või siis nad ei talu mõnda tegevust, mis me teeme – kas liigne tallamine või on see ATV-ga sõitmine seal probleem või lihtsalt õhusaaste,” tõi Pärtel näite.
Lisaks näitas uuring, et inimmõju jõuab isegi piirkondadesse, kus vahetu inimtegevus puudub – näiteks kaudse saaste, teedevõrgu või linnade läheduse kaudu. “Inimmõju on jõudnud välja juba täiesti metsikusse loodusesse. […] Kuigi seal seda ökosüsteemi otse muudetud ei ole, jõuab inimmõju sinna saaste läbi, inimene ikkagi jalutab seal või jõuavad sinna tema põhjustatud tulekahjud,” nentis Pärtel.
Inimmõju ulatuse hindamisel osutus üleilmselt oluliseks piiriks 300 kilomeetrit — selle raadiuses paiknevad linnad, teed ja muu taristu mõjutasid ka loodusmaastikke. “Kui sul on näiteks 300 kilomeetri kaugusel linnad ja tihedad teedevõrgustikud, siis seal piirkonnas on looduskaitsealad juba ohus,” sõnas professor.
Samuti leidis kinnitust teadlaste seas levinud seisukoht, et elurikkuse säilimiseks peab vähemalt 30 protsenti piirkonna pinnast olema looduslik. “Meie tulemused toovad sellisele eesmärgile teaduslikud alused. Kui ühes piirkonnas on vähemasti 30 protsenti suhteliselt looduslik, siis on elurikkusel päris hästi” selgitas Pärtel.
Sama peab paika ka tihedama asutusega piirkonnas. “Peame ise ära mahtuma ning kui loodus ja elurikkus on meie ümber, seda parem tegelikult ka meile,” lisas professor.
Loe veel:
➤ Elurikkust hoidvad lõokeselaigud
➤ Tormikahjustusega mets hoiab elurikkust
➤ Elurikkuse seirest samm praktikate mõju tootlikkuse analüüsi poole
