Allikas: konverentsi Põllumajandus ja keskkond 2023 artiklikogumik ja Mahepõllumajanduse leht 98, detsember 2023
Toimetas: Manuela Kollom, METK
Eesti Maaülikoolis 28. novembril toimunud konverentsil „Põllumajandus ja keskkond“ tehti ülevaade Eesti keskkonnaseire tulemustest. Räägiti põllumajandustootmise mõjust keskkonnanäitajatele – mis on hästi ja kus on vaja teha muutusi?
Muld, vesi, elurikkus ja toit – kuidas neid mõjutavad põllumajanduses tehtud valikud?
Konverentsil anti ülevaade Eesti keskkonnaseire tulemustest mulla, pinna- ja põhjavee, elurikkuse (sh taimestik, mulla elustik) ja toidu kvaliteedi valdkondades. Konverentsi avasõnades tõi Eesti Maaülikooli rektor Ülle Jaakma välja intensiivse põllumajanduse kahjulikud mõjud keskkonnale, kuid rõhutas, et Eestis on olukord võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega parem.
Tema hinnangul peaks aktiivsemalt kasutama looduspõhiseid lahendusi, mille hulka kuuluvad mahepõllumajanduse ja taastava põllumajanduse viljelemine. Samas on nende oskuslikuks kasutamiseks vaja konkreetse regiooni tingimustes tehtud teadusuuringuid. Ettekande kokkuvõttes rõhutas Jaakma, et ökosüsteemide tervis on kestliku põllumajanduse alus.
Mulda võiks iga 5 aasta tagant sügavamalt harida
Elsa Putku Maaelu Teadmuskeskusest rääkis mullaseire tulemustest. Mulla süsinikusisalduse mõõtmistel selgus, et otsekülvi korral suureneb küll mulla pindmise kihi orgaanilise süsiniku sisaldus, kuid sügavamates kihtides see väheneb. Künni puhul jaguneb aga süsinik kõigi mullakihtide vahel ja kuna sügavamates kihtides on lagunemine aeglasem, jääb mulda rohkem püsivat süsinikku.
Vähendatud mullaharimise puhul maheviljeluses on trend sama, süsiniku sisaldus suureneb ainult pealmises 5 cm kihis, lisaks suureneb lasuvustihedus sügavamates kihtides. Seetõttu võiks iga 5 aasta tagant mulda sügavamalt harida. Mahemuldade seire tõi ilmekalt välja liblikõieliste olulise rolli külvikorras – orgaanilise süsiniku sisaldus on mahemuldades ilmselt suurenenud just seetõttu, et seirealadel kasvatatakse päris palju liblikõielisi.
Kõigis seiremuldades oli vähenenud fosforisisaldus. Mahetootmises on toimunud nende maade osatähtsuse suurenemine, kus mulla omastatav fosfor on defitsiidis. Mahealadel on probleemiks ka kaaliumi sisalduse vähenemine, mis on tingitud sellest, et seirepõldudel kasvatatakse palju liblikõielisi ja kaalium viiakse ära haljasmassiga.
Isegi väikeses koguses taimekaitsevahendite jäägid omavad mõju mullale
Taimekaitsevahendite jääkide seire mullas näitas, et uuritud muldades on viimastel aastatel suurenenud herbitsiidijääkide osakaal. Glüfosaadi ja selle laguprodukti AMPA jääke leitakse peaaegu igast proovist. Samuti on võimalik nende triiv mahepõldudele. Ka väikeses koguses jäägid võivad vähendada mulla mikroobide aktiivsust ja mitmekesisust, mis omakorda vähendab mullas toitainete ringlusse jõudmist.
Põllumajandusettevõtted võiksid läbi mõelda oma tegevuse kliimamõju
Sirli Pehme keskendus süsiniku jalajälje mõõtmisele põllumajanduses. Ettevõtetelt eeldatakse kestlikumat tegutsemist ja enda ESG (ingl.k environmental, social, governance) ehk keskkonna, sotsiaalsete ja juhtimisalaste tegurite süsteemsemat juhtimist. Suurte ettevõtete kestlikkuse alased kohustused võivad hakata mõjutama ka neile kaupu tarnivaid väiksemaid ettevõtteid.
Eriti suure tähelepanu all on kliimamõju, sest selle vähendamine on riikide tasandil kohustuseks võetud. Kahjuks ei ole enamikus uuringutes endiselt hinnatud mõju elurikkusele – kuna tegu on väga kompleksse valdkonnaga, on seda lihtsalt väga raske kokku arvutada.
Süsiniku jalajälje mõõtmiseks on sisuliselt kaks võimalust – kas toodete (nt piim, liha, teravili) jalajälje arvutamine või kogu ettevõtte aastase tegevuse jalajälje arvutamine. Kui kasutada välismaiseid tasuta saadaval olevaid jalajälje hindamise tööriistu, siis tuleb olla tähelepanelik nende metoodiliste eripärade osas. Erinevate tööriistadega saadud tulemused ei ole tihti omavahel päris võrreldavad. Samas annavad tulemused ettevõttele siiski pildi, et millest tema mõju koosneb ja aluse plaanide seadmiseks, et kust võiks vähendamist alustada.
Üldiselt võiksid ka põllumajandusettevõtted läbi mõelda, et millal võib neid tabada vajadus enda jalajälge mõõta ja vähendamise samme planeerida, võttes muuhulgas arvesse, kellele nad turustavad (tihti suurettevõtted).
Nitraadid ja pestitsiidid ladestuvad nii põhjavette kui ka allikatesse
Ülle Leisk Eesti Keskkonnauuringute Keskusest andis ülevaate nitraaditundlike alade 2022–2023. aasta nitraatide ja pestitsiidide seire tulemustest. 2023. aastal oli 31% põhjavee seirepunktides nitraatide sisaldus suurenenud. See oli suurenenud ka madalates kaevudes ja allikates. Uuritud allikatest 36% sisaldasid nitraate üle lubatud piirnormi. Rohkem kui pooled joogivee proovidest sisaldasid nitraate üle lubatud piirnormi, kohati isegi kuni 2 korda rohkem. See tähendab, et varasema perioodiga võrreldes on olukord läinud hullemaks. Nitraatide sisalduse tõusu seostatakse läga kasutamisega põllumaal, aga kindlasti suurendab nitraatide sisaldust vees ka mineraalväetistest leostuv.
Veeseire näitas ka taimekaitsevahendite jääkide esinemist pinnaveekogudes, kaevudes ja allikates, aga ka põhjavees. Jätkuvalt leiti ammu keelatud toimeainete jääke – DDT, heptakloor jt. Kõige rohkem leiti boskaliidi (fungitsiid) jääke. 2020.–2023. aasta seire näitas, et võrreldes eelmise perioodiga on vähenenud nii taimekaitsevahendite jääke sisaldavate proovide arv kui ka jääke üle piirnormi sisaldavate proovide arv.
Mullaelustiku tähtsust ei ole võimalik üle hinnata
Mullaelustikku mõjutab taimkate, sh selle mitmekesisus ja püsivus, mineraal- ja orgaaniliste väetiste kasutamine, mullaharimine, taimekaitse, põlde ümbritsev maastik ja mulla füüsikalised omadused. Mullaelustiku seirest rääkides tõdes Tanel Vahter Tartu Ülikoolist, et üldiselt on Eesti põldudel seente liigirikkus suur, arbuskulaarset mükoriisat moodustavaid seeni on põldudel vähem kui rohumaadel, taimepatogeene aga rohkem.
Maheviljeluses on seeneliike rohkem kui tavaviljeluses, näiteks on mükoriisaseeni 2 korda rohkem.
- Mikroobikoosluse biomass on rohumaal võrreldes põlluga suurem, kuid mahe- ja tavapõldudel on see sarnane. Tulemuste põhjal saab järeldada, et maheviljelus soodustab seeneelustiku liigirikkust ja mullad funktsioneerivad seega paremini.
- Tavatootmises on üldiselt mulla funktsioonid tagatud, aga liigirikkus on väiksem ja ebasoodsates (nt põud, liigniiskus, haiguste invasioon) tingimustes võib sellest jääda väheseks. Selgus ka, et taimekaitsevahendite kasutamine vähendab mullas elavate seente elurikkust.
Taimekaitsevahendite kasutamine ei vähenda taimepatogeenide liigirikkust, vaid mitmekesisust. Selle tagajärjel läheb kooslus tasakaalust välja ja taimehaiguste puhangud võivad kasvada. Seega on maheviljeluses, kus elustiku mitmekesisus on suurem, tagatud ka parem looduslik taimehaiguste reguleerimine. Mullaelustikule on positiivne mõju ka ümbritseva keskkonna mitmekesisusel ja maastikuelementidel.
Kahaneva elurikkuse põhiprobleemiks peetakse maakasutuse muutust
Tsipe Aavik Tartu Ülikoolist tõi välja, et viimase sajandiga on maakasutus oluliselt intensiivistunud, põllumassiivid on muutunud palju suuremaks ja kaasnenud on elupaikade kadumine, pärandniitude pinna vähenemine. Suurenenud pestitsiidide ja N väetiste kasutus on vähendanud nii taimede kui ka kahjurite looduslike vaenlaste mitmekesisust. Mida liigirikkam on taimestik, seda rohkem on jooksiklasi ja seda suurem on ka biotõrje potentsiaal.
Põlluservade taimik on oluline, laiemates põlluservades on rohkem mitmeaastaseid ja tundlikumaid taimi, kitsamates servades leidub rohkem üheaastasi umbrohtusid. Mahepõldude servad on mitmekesisemad kui tavaviljeluse põldudel.
Oluline on ka geneetiline mitmekesisus. Elupaikade kahanemine ja killustumine kahandab taimepopulatsioonide vahelist geneetilise info vahetust. See on aga otseselt seotud tolmeldamisega – kui kaovad tolmeldajad, kaob ka 78–94% õistaimedest, kes sõltuvad tolmeldamisest. Seega on oluline mitmekesiste põlluservade rajamine ja rikastamine seemnesegude abil.
Poollooduslikud alad põllumaal soosivad bioloogilist kahjuritõrjet
Maastikuelementide tähtsusest ja nende mõjust kasulikele putukatele rääkis ka Silva Vilumets Eesti Maaülikoolist. Et soodustada tolmeldajaid ja röövtoidulisi putukaid, peaks põllumaal leiduma vähemalt 20% poollooduslikke alasid. Seejuures peab maastik olema mitmekesine ja sidus ning põllud väiksemad. Õitsvate taimede olemasolu põlluservades või põllu sees suurendab kasurite arvukust ja soosib bioloogilist kahjuritõrjet.
Viimane taimekaitsevahendite jääkide aruanne oli üldistavam
Taimekaitsevahendite jääkidest toidus andis ülevaate Jüri Lauter Põllumajandus- ja Toiduametist. 2022. a võeti Eesti toidust (kodumaine + import) kokku 349 proovi. Kõige problemaatilisemad tavatoidutooted olid Itaalia spinat ja õun, Hispaania maasikas, Türgi greip ja Poola õun – sealt leiti kas lubatud piirnormi MRL ületust või EL-is keelatud pestitsiidi jäägi jälgi.
Enamus õuna, maasika, mandariini, viinamarjaveini ja spinati proovidest olid mitme jäägiga. Üldine trend näitab, et Eesti ja lähiriikide toiduained sisaldavad vähem pestitsiidijääke kui lõunapoolt pärit tooted. Kahjuks on avaldatud aruanne võrreldes varasemate aastatega palju üldisem ja mitmed olulised tulemused on kajastamata.
- Tutvu konverentsi ettekannetega siin.
- Loe kokkuvõtvat artiklit: “Kui palju ja milliste pestitsiidide jäägid on sinu õhtusöögis?” ja “Kust pärineb veeseire saasteaine kloridasoon-desfenüül?“
Konverents korraldati, kogumik ning artikkel valmisid MAK 2014–2020 “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” raames ning seda toetas Euroopa Liit.
