ARVAMUS
Allikas: ERR.ee, Ülo Kivine, Nordic Milk OÜ juhatuse esimees
03.11.2021
Kohaliku karjakasvatuse väljatõrjumine ei lahenda kliimaprobleeme, aga ohustab meie toidujulgeolekut, kirjutab Ülo Kivine.
Eesti toidutööstus näitab juba mitukümmend aastat silmapaistvaid tulemusi, kuid siiski peame rääkima ohtudest, mis puudutavad kohalikku põllumajandust ja eelkõige karjakasvatust.
Kolm aastat tagasi tellis Keskkonnainvesteeringute Keskus uuringu, et pakkuda valitsusele meetmed, mis on kõige kulutõhusamad ja sotsiaalmajanduslikult soodsamad Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021-2030.
Uuringu järgi platseerus põllumajandus suuruselt kolmandaks CO2 tekitajaks transpordisektori ja väikesemahulise energeetika järel. Seetõttu kaasnesid uuringuga soovitused suurendada menüüs taimsete toodete osakaalu ning muu hulgas vähendada ka piimatoodete tarbimist, samuti soodustada riigihangetes asutuste köökidele ning tarbijale madalaima kliimamõjuga toidu kättesaadavaks tegemist.
Piimatootmist ohustabki kõige rohkem sektori keskkonnale tekitatava ökoloogilise jalajälje suurus. Ühe liitri piima tootmisega kaasneb 1,5 kilogrammi süsinikdioksiidi. Piimaliitri CO2 heitest 90 protsenti tuleb laudast. Eestis kehtib põllumajandussektori kasvuhoonegaaside vähendamise potentsiaali hindamisel arusaam, et heite edasine vähendamine on võimalik vaid tootmise koomaletõmbamise kaudu. Piimanduses tähendaks see loomade arvu vähendamist.
Selliste nõuannete rakendamine seab ohtu Eesti toidujulgeoleku ja läheb vastuollu Pariisi kokkuleppega, mille kohaselt kliimaeesmärkide saavutamine ei tohi ohustada toidutootmist. Taasiseseisvumise aastatel vähenes Eestis peetavate põllumajandusloomade arv niigi kolm korda.
Piimatoodete menüüst välja tõrjumise asemel tuleb riiklikult soodustada teisi vahendeid, millega saab karjakasvatuse keskkonnamõju oluliselt tasakaalustada.
Näiteks tootes sõnnikust ja lägast biometaani saavutame olukorra, kus põllumajandus muutub CO2 sidujaks. Numbriliselt suudab üks lehm aastas tekitada 200 kg rohegaasi, millega saab seda kütust tarbiv sõiduauto sõita umbes 5000 kilomeetrit. Pealegi on põllumajandusjäätmetest eralduva metaani väärindamisel saadava rohegaasi CO₂ heide ligi kümme korda väiksem kui fossiilsetel kütustel.
“Just biometaani tootmist peaks riik põllumajanduses kliimaeesmärkide saavutamiseks soodustama.”
Huvi biometaani tootmise vastu üha kasvab. Seda gaasi toodetakse loomakasvatuse kõrvalsaadustest ehk vedelsõnnikust ja rohtsest biomassist. Nii on juba tegutsemas Biometaan OÜ (Mangeni PM) ja Estonia OÜ. Biometaani jaama rajamine on käsil ka Agronel, HKScanil ja teistel. Just biometaani tootmist peaks riik põllumajanduses kliimaeesmärkide saavutamiseks soodustama. Suuremad omavalitsused saavad olukorda väga palju mõjutada ennekõike läbi ühistranspordi hangete, seades oluliseks tingimuseks kodumaise biogaasi kasutamise busside mootorikütusena.
Piimatootmine moodustab Eesti põllumajandusest ligi kolmandiku, kogu piimandussektor tervikuna kuni poole. Euroopa toetuste tasandumine on andnud põllumeestele ja ettevõtjatele indu kasvada ja laieneda, toota aina rohkem ja rohkem.
Suurema kulutõhususe nimel püütakse ühest lehmast rohkem piima välja lüpsta. Jahtides suuremat tootlust, peavad põllumehed tootmist pidevalt uuendama, robotiseerima. Tegemist on pingutustega, mis tõstavad mitte üksnes kitsalt piimanduse, vaid kogu ühiskonna tehnoloogilist taset ja konkurentsivõimet. Ja paljuski toetab nende põllumajandusettevõtete tegevus läbi tööhõive elu maal.
Eesti piimatootmine ületab siseturu vajadusi siiski väga mõõdukalt, tagades meile mõistliku ekspordimahu. Kuid näiteks Taanis, kus Euroopa Liidu poolt makstavad põllumajandustoetused on Eestiga võrreldes oluliselt suuremad, toodetakse 250 protsenti siseturu vajadusest.
Kui Euroopa Liit vähendaks piimatoodangut just nendes riikides, kus subsiidiumidega harrastatakse massiivset üle vajaduste tootmist, mõjutaks see piima hinda kogu ühenduses positiivselt. Piim ja piimatooted muutuksid taas väärtuslikuks ja põllumees saaks õiglase hinna.
Põllumehe jaoks on piima kokkuostuhind viimased 20 aastat, alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, jäänud sisuliselt samaks. Eesti piimasektori toodang moodustab ligi 180 protsenti siseriiklikust tarbimisest.
Nii hea pakkumine toob kaasa hinnasurve. Kui piima liitrise kilepaki hind peaks tootmissisendite põhjal olema vähemalt 55 senti, siis kaubanduskettide survel müüakse liitrises kilepakis piima tugevalt alla selle. Tootmismahu tasakaalustamine konkreetse riigi vajaduse ja tarbimisvõimega on paratamatu, kuid Eesti esindajad Euroopa institutsioonides peavad selle eesmärgi saavutamise nimel kõvasti pingutama.
Piimatööstused lahendavad põllumeestega samasuguseid väljakutseid. Me oleme oma efektiivsuse ja tootearendusega selgelt Euroopa tipus. Tegemist on piimatootmise pikaajalise traditsiooniga loodud väärtusega, mida tuleb kaitsta.
Tuleb vältida olukorda, kus kodumaise tootmise asemel hakkab rahva toiduga varustamine sõltuma Eesti-välistest tarneahelatest. Seda, kui haprad ja kergesti lõhutavad on tarneahelad, oleme viimase aasta jooksul väga selgelt näinud. Piisab vaid ühe konteinerlaeva navigeerimisveast kanalis ja kogu maailma varustamine pööratakse pea peale.
Meie vanem põlvkond mäletab aega, kui toitu ei jagunud kõigile võrdselt. Praegu on toidu olemasolu ja kättesaadavus meile justkui nii igapäevane tavalisus. Võiksime ja peaksime hoidma enam seda, mida me suudame ja oskame.
Koroonapandeemia alguskuudel puhkenud ostupaanika ajal nägime isegi Eestis, et letid tühjenesid lühiajaliselt, ehkki meie siseriiklikud tarneahelad on lühikesed ja töötavad laitmatult. Oma toiduga varustamine on Eestis väga heal tasemel ja me peame seda kaitsma kahtlase väärtusega eksperimentide eest. Toiduga ei mängita.
Toimetaja: Kaupo Meiel
