Viljakat mulda jääb aina vähemaks

Allikas: Rohegeenius, Ivar Soopan

Viljakat mulda jääb aina vähemaks, paarikümne sentimeetri huumuse tekkimiseks kulub tuhandeid aastaid

Muld on nii tavaline asi, et seda ei oska isegi loodusvaraks pidada, aga tegelikkuses on viljakas muld maakeral elu säilimiseks kõige tähtsam vara. Huumuskiht tekib hämmastavalt pika aja jooksul ja mulla viljakus kaob jõudsalt kõikjal maailmas. See tähendab, et rahvastiku juurdekasvu surve all ei jätku varsti enam viljakat mulda, milles kõigile inimestele toitu kasvatada.

Miks mullateke nii kaua aega võta? Kas mulda saaks kiirendatult toota? Mis mulda rikub ja hävitab? Kus on Eesti viljakaim muld? Neil teemadel rääkisime Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire ja uuringute büroo juhataja Priit Penuga.

Kui mullakihi paksus on näiteks meeter, siis kui pikalt võttis mulla tekkimine aega?

Priit Penu: Siin tuleks esmalt selgitada mulla tüsedust. Üldjuhul ulatub muld sügavuseni, kuhu ulatuvad kõige sügavamad taimejuured ja Eestis võib ta olla vähemalt kuni 10 meetri sügavuseni ja ka enamgi, kuid tavaliselt jääb 80–100 cm sügavuseni. Mullateaduses üldiselt loetakse sageli mulda veel sügavamale — kuni tugeva kivimini ehk Eestis siis paekivini, liivakivini vms.

Tavainimese jaoks on muld kahjuks ainult mulla pindmine tume kiht, nn huumushorisont, kus prevaleerivaks mullatekkeprotsessiks on kamardumine ehk lihtsalt huumuse teke, mis värvibki selle kihi tumedaks. Kui nüüd mõeldakse selle kihi tekkeks kuluvat aega, siis seda mõjutavad väga paljud tingimised (lähtekivimi iseloom, niiskus, reljeef jne) ja seetõttu võib selle kihi teke olla väga erineva kiirusega.